Miks me unustame –
ja kuidas õigel ajal kordamine aitab mäletada

Inimese mälu ei tööta nagu arvuti kõvaketas. Ühekordsest õppimisest ei piisa enamasti selleks, et teadmine jääks pikaks ajaks meelde. Õnneks on mälu ja unustamist uuritud juba üle saja aasta ning üks kõige paremini kinnitust leidnud õppimise põhimõtteid on üllatavalt lihtne: õpitut tuleb meenutada korduvalt, kuid kordamiste vahele tuleb jätta järjest pikemad ajavahemikud.

Hermann Ebbinghaus – unustamise mõõtmine

Saksa psühholoog Hermann Ebbinghaus (1850–1909) oli üks esimesi, kes hakkas mälu eksperimentaalselt uurima. Oma 1885. aastal ilmunud teoses Über das Gedächtnis kirjeldas ta katseid, milles õppis pähe suurel hulgal tähenduseta silpe ning mõõtis, kui kiiresti need ununesid.

Tema katsetest sai alguse kuulus unustamiskõvera mõiste. Vahetult pärast õppimist toimub unustamine kiiresti, hiljem selle tempo aeglustub. Ebbinghausi katsed näitasid ka midagi õppimise seisukohalt väga olulist: õppimise ja kordamise jaotamine pikema aja peale on tõhusam kui sama töö tegemine ühe pika õppimissessioonina.

Paul Pimsleur –
korda enne, kui oled unustanud

Keeleteadlane ja psühholoog Paul Pimsleur (1927–1976) viis selle põhimõtte praktilisse õppimissüsteemi.

1967 aastal avaldas ta ajakirjas The Modern Language Journal artikli „A Memory Schedule“, milles kirjeldas meetodit nimega Graduated Interval Recall – kasvavate intervallidega meenutamine.

Pimsleuri mõte oli lihtne.

Kui oleme midagi äsja õppinud, hakkame seda peaaegu kohe unustama. Kui meil palutakse teadmist meenutada enne, kui see on täielikult ununenud, muutub mälestus tugevamaks. Järgmine kord võime sama teadmise kontrollimiseni oodata juba kauem.

Seetõttu võivad õigesti ajastatud suhteliselt vähesed kordused anda väga pikaajalise tulemuse.

Pimsleur rõhutas samas, et ühte ja sama kordamisskeemi ei saa kasutada iga sõna või teadmise puhul. Intervallid tuleb kohandada vastavalt õpitavale materjalile ja õppija tulemustele.

Sebastian Leitner – teadmised liiguvad kastide vahel

1970 aastatel populariseeris saksa teadusajakirjanik Sebastian Leitner flashkaartidega õppimise süsteemi, mida tuntakse tänapäeval Leitneri süsteemina.

Kaardid jagatakse mitmesse rühma ehk „kasti“. Kaart, mille vastust õppija teab, liigub järgmisse kasti ja seda küsitakse edaspidi harvem. Valesti vastatud kaart liigub tagasi ning tuleb uuesti õppimisele varem. Nii kulutatakse vähem aega juba hästi teada olevatele asjadele ja rohkem aega sellele, mis veel meeles ei püsi. See lihtne põhimõte on paljude tänapäevaste digitaalsete flashkaartide süsteemide eelkäija.

Meenutamine on õppimine

Veel üks oluline avastus on see, et õppimiseks ei piisa ainult sama materjali uuesti vaatamisest või lugemisest. Tegelikult võib pidev ülelugemine tekitada petliku tunde, et asi on juba selge – tekst tundub tuttav, kuid ilma abita ei pruugi vastus enam meenuda.

Psühholoogid Henry Roediger ja Jeffrey Karpicke uurisid seda 2006. aastal avaldatud katsetes. Õppijad omandasid sama materjali erineval viisil: osa sai seda korduvalt uuesti lugeda, teised pidid aga õpitu ise mälust esile kutsuma. Kui teadmisi kontrolliti pikema aja möödudes, mäletasid aktiivselt meenutanud õppijad materjali paremini.

Seda nähtust nimetatakse testing effect’iks ehk testimise efektiks. Test ei ole seega ainult mõõdupuu, millega pärast õppimist teada saada, kas vastus on õige või vale. Meenutamise pingutus ise tugevdab mälu.

See seletab ka, miks flashkaartidega õppides ei tasu vastust kohe vaadata. Esmalt tuleks näha küsimust, pilti, märki või olukorda ja proovida vastus ise leida. Isegi kui vastuse meenutamiseks kulub mõni sekund ja see tuleb raskelt, toimub selle aja jooksul oluline osa õppimisest.

Ja siin kohtuvad Roedigeri ja Karpicke uurimused varasemate Ebbinghausi, Pimsleuri ja Leitneri ideedega. Kui aktiivsele meenutamisele lisada õigesti ajastatud kordamine, saab hästi meeles olevat materjali küsida järjest harvemini, raskem materjal aga tuleb õppijale kiiremini tagasi.

Seega pole küsimusele vastamine ainult viis kontrollida, kas sa midagi tead. Vastuse mälust otsimine on ise osa õppimisest.

„Testimine on võimas õppimise vahend, mitte üksnes teadmiste kontroll.“
Henry Roediger & Jeffrey Karpicke · 2006

Mida ütlevad suuremad uuringud?

Samal aastal avaldasid Nicholas Cepeda ja kolleegid ühe põhjalikuma hajutatud õppimist käsitleva analüüsi.

Nad koondasid 317 eksperimendi tulemused, mis sisaldasid kokku 839 erinevat hajutatud õppimise võrdlust.

Tulemus kinnitas hajutatud kordamise kasulikkust ning näitas veel üht tähtsat seaduspära: mida kauem peab teadmine tulevikus säilima, seda pikem võib olla optimaalne aeg kordamiste vahel.

Seega pole küsimus ainult selles, mitu korda midagi korrata. Tähtis on ka see, millal seda korrata.

Sellest põhimõttest lähtuvad ka SailorsDecki õppekaardid

SailorsDecki kaartide eesmärk ei ole, et õppija loeks sama kaarti kümme korda järjest. Kaart näitab kõigepealt olukorda, märki, tuld, lippu, kala või lindu ning sunnib õppijat enne vastuse vaatamist ise mõtlema: Kas ma tean, mis see on?Kui teadmine tuleb mälust välja, muutub see tugevamaks. Kui vastus ei tule, tuleb kaart uuesti õppimisele.

Digitaalses SailorsDecki õppesüsteemis arendasime seda põhimõtet edasi: hästi omandatud teadmiste kordamise intervall muutub järjest pikemaks, samal ajal kui rasked ja valesti vastatud küsimused tulevad kiiremini tagasi.

See ühendab rohkem kui sajandi jooksul arenenud kolm olulist õppimispõhimõtet: aktiivne meenutamine → hajutatud kordamine → järjest pikemad kordamisintervallid.

Eesmärk ei ole õppida rohkem. Eesmärk on korrata õigel hetkel.